Kohati on endal ka juba tunne, et olen buumikaravanist maha jäänud. Võiks ju peale hüpata ja muudkui põrutada, las koerad hauguvad. Aga ei, ma väidan endiselt, et buumi pole.
Praegu elame suure optimismi ajastul. See rõõmus tunne hakkas peale 2011. aastal, kui Eesti majandus, sealhulgas kinnisvaraturg, väljus surutiseajast ning esmalt järelturg (Mustamäe jms) ning seejärel arendusturg, tegid läbi suure hüppe ja ostjail tekkis taas võimalus osta. Igati loogiline, eks?
Kõik majandusega seonduv elab tsüklites. Järel- ja üüriturg on nüüd oma arengus juba peatunud. Eramuturg pole õieti hoogu sisse saanudki. Vaid ridaelamud on segment, mis kõrgete korterihindade paistel on kiirust juurde saanud ning põnevad arendused Tallinnas ja selle ümber on peanupud maa seest välja pistnud.
Kõik see, mis uusarendusturul toimub, vaid meenutab buumi. Mais tuli Tallinnas müüki üle 200 uue korteri. Aga on näha, et müügiaktiivsus on aeglustunud. See tähendab, et ostavad need, kel on vaja, kuid paljud, kes varem rahapaigutusena kinnisvara ostsid, on selle käigu juba ära teinud. Investoreid on ka praegu, aga see pole enam mass.
Ostja niisama ei rapsi, ta valib. Ja siin tulebki välja see, miks tegu pole buumiga. Nimelt, kuna ostjal pole käes odavat laenuraha, mõistus pole kiire rikastumise illusioonist segi aetud ning kuna tema arvates võib uute korterite ehitamise hoogu maha ka võtta, sest valikut juba on, siis tema buumile iseloomulikult ei põru.
Kellel on aga võimalus vastu näppe saada, on uute arenduste pakkujad, kes on liigselt optimistlikud, kes ei usu majandustsüklitesse ning pakuvad igas mõttes üle. Tallinnas on piisavalt juba uusi maju, kus aastas on müüdud a la kaks korterit.
Aga ikka on veel neid, kes oma üle võlli pakkumistega tahavad liituda tulevaste põrujate klubiga. Õnneks on ka hulk arendajaid, kes on vastavalt turusituatsioonile nõus kohanduma. Nemad jäävad ellu.
Mis on tulemus? Kui praegune optimismi ajastu otsa saab, ei toimu mingit üleüldist krahhi, vaid põrumine tabab ühe sektori osa liikmeid, neid arendajaid, kes õigel ajal ei soovinud midagi kuulda majandustsüklitest, ostujõust, piiratud rahvaarvust, limiteeritud ostjaskonnast ja tõsiasjast, et seni kuni Eesti piisavalt ei ekspordi ja majanduskasvu veab peamiselt sisetarbimine, pole juurde tulemas ka uut raha, mis kõik need korterid ära ostaks.
Seega – praegu pole buum, mille lõpp tabab kõiki, vaid praegu on optimismi ajastu, mis otsa saades virutab neile, kes kulmu õigel ajal kipra tõmmata ei tahtnud.
Allikas Postimees Kodu.
Lisa kommentaar