See on Viisemanni sõnul mõnevõrra ebaaus võte oma väliskaubanduspartnerite suhtes. Kui kõik riigid valiksid selle tee, siis ei oleks võitjaid ning kõik kaotaksid, kuna finantssüsteemi usaldusväärsus saaks suure löögi. „Kui aga majandus vireleb, siis on keskpankuritel võimalus pugeda argumendi taha, et rahapakkumise suurendamise eesmärk ei ole niivõrd valuutakursi devalveerimine, vaid hoopis täiendavate ressursside suunamine oma majandusse,“ tõdeb ta.
Endiselt jääb aga tema sõnul üles küsimus, kas rahapoliitikaga (raha trükkimisega) on võimalik luua rikkust kui rahvastik vananeb ning majanduses on tootmisvõimsusi rohkem kui tarvis ning probleemid on rohkem strukturaalsed (sealhulgas inimeste oskused ei vasta turu vajadustele) või on tarvis otsida teisi lahendusi.
„Mina kahtlustan, et rahapoliitika aitab ainult probleemidega tegelemist edasi lükata või isegi takistab mõnede probleemide lahendamist ning sellesama rahapoliitika tulemusena toimunud kiire olemasolevate varade hindade tõus lõppeb ühel hetkel korraliku šokiga,“ tõdeb Viisemann.
Allikas Ärileht.
Lisa kommentaar