Indrek Neivelti mõtted, kuidas areneb finantsteenuste äri järgmise 5. aasta jooksul

Minu käest on viimase aasta jooksul palju küsitud, millega ma tegelen. Kas me teeme uut panka?
Ma ei hakka täna seletama, mida me teeme. Seletan vaid, miks me teeme? Ehk siis trendidest pangandusmaailmas ja kuidas see kõik meid võib mõjutada.
Panganduses on jälle huvitavamad ajad. Ja seda üle maailma. Meie peame siin Eestis pankasid tehnoloogiliselt väga arenenuks, aga kahjuks see enam nii ei ole. Kuigi võrreldes nn vanade riikide pankadega, on meil veel hästi.
Uued ettevõtted üle maailma üritavad muuta pangandust. Meil Eestis räägitakse arusaadavatel põhjustel palju Transferwise-st. Tegelikult käib juba mõni aasta finantssektoris väga kiire toimetamine, näiteks eelmisel aastal investeeriti 12 miljardit dollarit finantstehnoloogia ettevõtetesse. Veel paar aastat tagasi olid summad mitu korda väiksemad.

Millest selline muutuse vajadus?
Ajalooliselt on pangad tegelenud hoiuste vastuvõtmisega ja nende väljalaenamisega. Tulenevalt kohaliku elu-olu tundmise vajadusega, oli mõtteviis ja tegutsemine väga kohalik. Mäletan, kuidas 1992. aasta kevadel rääkis Rootsi ühe väikelinna hoiupanga juhataja, et laenu tohib anda vaid firmadele, keda kiriku tornist on võimalik näha. Esimene pangaautomaat tehti aastal 1967 ehk selleks ajaks, kui tekkis Eesti kaasaegne pangandus, olid pangaautomaadid juba üsna populaarsed.
Pangad muudkui kasvasid: ühinesid üksteisega ja väiksemaid osteti üles. Samal ajal tekkisid uued tehnoloogiad: internet, nutitelefonid jne. Äriloogika on aga enamustel vanadel pankadel jäänud endiselt samaks ja on kontorikeskne. Konflikt seisneb selles, et ühelt poolt vana nn kontorikeskne ja regionaalne protsesside ülesehitus ja teiselt poolt kaasaegsed tehnoloogiad, teevad kogu süsteemi väga kalliks ja kohmakaks. Lihtsam oleks, kui süsteemid oleks kohe algusest olnud ehitatud arvestades tänaseid tehnoloogilisi võimalusi. Eesti pangad on suhteliselt uued ja seega on siin see probleem oluliselt väiksem kui enamikes teistes Euroopa riikides. Sellegipoolest on täna pankadesse kokku kuhjatud väga palju erinevaid tooteid ja püütakse teenindada kõiki kliente. Tulemuseks on väga kõrged üldkulud ja suur töötajaskond, keda on raske õigesti motiveerida.
Lisaks on õige küsida – kas selleks, kui ühel inimesel on raha üle ja teisel puudu, on tänapäeval vaja nende kahe vahele panka? Ehk saaks selle lihtsamalt ja odavamalt kuidagi korda aetud? Bill Gates ütles juba rohkem kui kakskümmend aastat tagasi, et maailm ei vaja pankasid, vaid vajab pangandust. Ehk siis lahtiseletatult ei pea need teenused, mida me täna pangast saame, olema pankade teenused – inimesed tahavad mugavalt arveldada, raha laenata või raha tulevikuks säästa. See, mis asutused neid teenuseid pakuvad, on tegelikult teisejärguline.

Klient tahab valida erinevate pakkujate vahel.
Täna pakuvad pangad oma klientidele nende enda tooteid. Olgu siis tegemist kindlustuse, eluasemelaenu, tarbimislaenu või muu tootega. Kui tõmmata paralleel kaubandusega, siis kas me oleks tarbijana rahul, kui me näiteks Selveris käies saaks valida ainult paari Selveri leiva ja Selveri piima vahel, teisel korrusel oleks ainult Selveri kingad ja Selveri pintsakud? Panganduses see täna nii on. Kui kakskümmend või viisteist aastat tagasi olid selleks tehnoloogilised põhjused, siis täna on tehnoloogia oluliselt arenenum. Klient peaks saama valida erinevate pakkumiste vahel ja tegema siis ise otsuse. Me kõik teame kindlustusmaaklerit Iizi. Kliendi poolt vaadates on tegemist suurepärase tootega. Tänu kaasaegsele tehnoloogiale suudab Iizi praktiliselt hetkega pakkuda kliendile valikuks mitmeid kindlustusseltse. Ja siis saab juba igaüks valida, kelle juures oma vara kindlustada.
Ma ei tea kui palju Eesti tarbija selle tõttu aastas kokku hoiab, aga tänu sellisele jaotusvõrgule on konkurents kindlustuses palju tõsisem kui panganduses. Ka Eestis väikest turuosa omavad seltsid saavad siin oma tooteid pakkuda, kuna nende jaotuskulud ei ole suuremad kui suurtel tegijatel. Paljud kindlustusseltsid on spetsialiseerunud toodetele ja on jätnud kliendiga suhtlemise Iizile. Kui konkureerivaid kindlustusseltse on meie väikesel turul pea kümmekond, siis eluasemelaene pakub täna vaid kolm-neli panka.
Aga miks ei võiks samasugune lahendus olla ka eluasemelaenude ja tarbimislaenude puhul? Klient sisestab oma peamised andmed ja siis ta saab mitmelt pangalt pakkumise? See ei ole utoopia. Loodame, et mõne panga töötajad hakkavad ise ettevõtjateks ja teevad selle ära.
Ja hoiustamine on täna “lihtne”. Inimene läheb oma panka ja küsib sealt, kui palju talle aastase hoiuse eest makstakse? Saades vastuseks, et see on null koma null…, hoiustab klient oma raha harjumuspäraselt järgmiseks aastaks. Ka see ei ole enam nii: inimene saab tulevikus valida mitmete pankade hoiuste vahel üle kogu Euroopa ning hoiuse tegemiseks ei pea ta minema kohale, vaid kõik saab ära teha arvuti või mobiiltelefoni juurest lahkumata. Täna pakub sellist teenust Savings Global, uue nimega Raisin.
Kokkuvõttes tekib juurde vahendajad, kes erinevad pakkumised kokku panevad ja need kliendile mugavalt otsustamiseks välja pakuvad.

Vähem vahendajaid
Kui üks trend on see, et vahendajaid, kes pakkumised ritta panevad, tekib juurde, siis teine trend on see, et mõnes kohas kaovad vahendajad jällegi ära.
Võib küsida, et miks annavad pangad eluasemelaene välja, täpsemalt, miks on need laenud nende bilanssides? Miks ei võiks need eluasemelaenud olla näiteks pensionifondis? Eestis on keskmine eluasemelaenu intress kaks protsenti ja hoiustele makstakse null protsenti. Vahe on kaks protsenti. Portfelli haldamiseks on vaja teha kulutusi. Osa laene läheb ka hapuks, aga kindlasti üle ühe protsendi jääb panga aktsionäridele. Arvestades, et eluasemelaene on meil väljastatud üle 6 miljardi, siis 70-80 miljonit võiks laenusaajate ja hoiustajate aastane võit olla. Selle võiks ju laenajate ja hoiustajate vahel ära jagada. Kas ei võiks need eluasemelaenud olla meie endi pensionifondides või tavalistes fondides? Paljudes maades see nii on. Sellega kaasnevad loomulikult ka riskid, aga kui seda teha korralikult ja väiksemas ühiskonnas nagu Eesti, siis peaks kõik need riskid olema hallatavad.
Siia alla käib ka nn isepankuri teenus, ehk platvormid, mis viivad kokku need, kes tahavad raha laenata ja need, kes tahavad raha hoiustada. Maailmas on viimasel aastal selliselt toimunud väga suured tehingud. Ma ise olen selles valdkonnas pigem konservatiiv ja mõtlen, et mõttekas oleks oodata ära kogu majandustsükkel ehk ka majanduslangus. Alles siis saame anda hinnangu, kas selline mudel ka elujõuline on.

Inimesed ei arvelda tulevikus pankades.
Kui mõelda arveldusteenustele, siis Euroopas arveldavad täna inimesed enamasti seal, kus kunagi nende vana-vanaisa konto avas. Meil arveldavad inimesed enamasti seal, kus tema kunagine tööandja talle konto avas. Või seal pangas, kus tal eluasemelaen on. Mitte seal, kus talle parimat teenust pakutakse. See ei peaks nii olema. Pärisorjus kaotati juba kakssada aastat tagasi. Inimesed peaks arveldama seal, kus see on mugavaim ja soodsaim. Ja pole vahet, kuidas mingi asutus Finantsinspektsioonis reguleeritud on. Kas ta on pank või makseasutus, sellel pole vahet. Kui me arveldaksime näiteks Google süsteemis, siis me isegi ei tea, missuguse litsentsi alusel ta tegutseb. Peamine, et raha liigutamine on mugav, kiire ja raha ei kao ära.
Kindlasti muutub lähiaastatel kauplustes maksmine kliendile mugavamaks ja kaupmehele odavamaks. Apple Pay tegutseb siin juba väga võimsalt.

Krüptoraha
Suured muutused ootavad ees ka ettevõtetele mõeldud teenuste osas. Ka seal võiks suured kinnisvara laenud olla fondide, mitte pankade bilanssides. Väikesed, ja kliendisuhetel, mitte tagatisel baseeruvad laenud, jäävad enamasti pankadele. Kõik see viib meid suunas, kus pankadest minnakse aina enam mööda ja pankade kliendid lähevad uutele tulijatele. Lihtsamates toodetes pannakse pangad omavahel konkureerima.
Omaette teema, mida täna ei hakka pikalt lahti seletama, on see, kuidas mõjutab tulevikku krüptoraha. Meil on ajakirjandusest jäänud tunne, et krüptoraha on kui alternatiivne raha, mida koguda, sest erinevalt rahast, ei “trükita” krüptoraha kogu aeg juurde. Krüptorahasse, kui kogumiseks mõeldud rahasse, ma lähiajal hästi ei usu. Raha jääb ikkagi riikide ja keskpankade juurde. Küll pakub krüptoraha näiteks uusi võimalusi turvalisteks ja kiireteks raha ülekanneteks või muudeks tagatoa operatsioonideks. Aga see kõik toimub finantsasutuste tagatubades ja ei paista kliendile välja.

Kokkuvõte
Kokkuvõttes võib öelda, et panganduses on jälle huvitavad ajad. Ja seda üle maailma. Pangandussektor on viie ja kümne aasta pärast hoopis teistsugune kui ta on täna. Lõputuna tundunud kasvamise aeg on möödas ja nüüd on käes aeg, kus turule tekib palju uusi ja alternatiivseid tegijaid. Muutuvad tehnoloogiad ja tänane kehtiv süsteem. Olemasolevad pangad peavad kiiresti kohanema, et ellu jääda. Ajastu märk on ka see, et selleaastase Financial Timesi poolt korraldatava iga-aastase panganduskonverentsi ühe paneeli teemaks oli “kas universaalpanganduse mudel on surnud?”. Veel aasta tagasi sellisel kõrgetasemelisel pankurite üritusel sellist teemat keegi üles ei võtnud.
Kokkuvõttes muutub tarbijal elu mugavamaks ja kindlasti ka odavamaks. Arvan, et kui me vaatame ainult pisikest Eesti turgu, siis oleks mõistlik, kui mõne aasta pärast oleks tarbijate kokkuhoid vähemalt 200 miljonit ehk 1% SKT-st aastas. Pigem võiks see suurem olla. See on raha, mis jääks tarbijatele. Aga selleks peaks ka inimesed oma käitumist muutma ja oma vanadest harjumustest üle olema. Vanas kinni olemine ei aita muutusi teha ja süsteemi efektiivsemaks muuta.

Ja lõpetuseks tuletame veel meelde Bill Gates’i prohvetlikke kahekümne aasta taguseid sõnu, et maailm ei vaja mitte pankasid, vaid pangandust.