Esiteks jagasime müüdud korterid uuteks ja vanadeks, kusjuures piiri tõmbasime 10 aasta peale. Seejuures oli üksjagu problemaatiline nende kortermajade käsitlus, mida on viimase 10 aasta jooksul kapitaalselt rekonstrueeritud, mistõttu on selline jaotus mõnevõrra tinglik. Teiseks aga liitsime uute korterite hindadele juurde ka eraldi müüdud parkimiskohtade ning panipaikade maksumsued. Nii muutus uus ja vana sisuliselt võrreldavaks.
Selgub, et ca 71% tehingutest tehakse vanemates majades ning 29% uutes. Minu hinnangul on huvi uute korterite vastu tasapisi kasvanud, sest 2009.a. analoogilist analüüsi tehes oli nende osakaal ca 27%. Teisalt on see ka loogiline, sest vahepealsel perioodil on üksjagu ehitatud ning võimalused seega avaramaks muutunud. Võimalustest rääkides, siis näiteks KV.ee-s on Tallinna ca 5800-st korteripakkumisest ca 45% alla 10 aasta vanustes majades ning ca 55% vanemates majades. Seega pakkumised ja tehingud ei ole proportsioonis – uuema leidmise võimalused on nõudluse suurust arvestades avaramad.
Selgub, et kuigi Maa-Ameti statistika kohaselt oli võrreldud perioodil korteri keskmine hind Tallinnas 1546 eur/m2, siis uuemate korterite puhul on see number 2094 eur/m2 ning üle 10 aasta vanade korterite puhul 1329 eur/m2. Seega Tallinna keskmisena on uued korterid vanadest ca 58% kallimad. Selline statistiline hinnavahe on linnaosade lõikes küllaltki ühtlane: Selge erisus tuleb esile vaid Pirital, kus uuema elamufondi osakaal on väga suur ning Nõmmel, kus uuemaid korterelamuid on vastupidi väga vähe.
Uute ja vanade korterite hinnaerinevus Tallinnas
Konverentsil peetud diskussioonil jõudsime enam-vähem üksmeelele selles, et nii uuel kui vanal on olemas oma sihtgrupp, mistõttu jõulisi soovitusi ja eelistusi valiku tegemiseks ei saa esile tuua. Samavõrd oluline on ka see, et uuem (ja enamasti kallim) ei pruugi alati tähendada paremat.
Allikas Domus Kinnisvara blogi.
Lisa kommentaar