Analüütik: Kalamajast pole saanud seda, mis esialgu plaanis oli

«Sel sügisel saab viis aastat hetkest, mil Kalamaja sai meedias suureks teemaks. Loomulikult, kultuurierinevused, sealhulgas hipster kombinatsioonis antud asumiga käisid juba varem läbi, esmalt aastal 2006, kuid päriselt läksid tuurid üles just 2011. aasta sügisel. Nüüd on hea mõelda, mida arvati ja kuidas välja kukkus,» kirjutab Uus Maa analüütik suhtlusportaalis Facebook.

Ta ütleb, et kuigi Kalamajast ei saanud uut Kadriorgu, hakati kahe piirkonna vahel siiski valima ja väljend "Balti jaama tagune rajoon" meie folkloorist igal juhul kadus. Õhkõrnalt aimab piirkond Vähi hinnangul järele Kreutzbergi Berliinis või Williamsburgi New Yorkis, peamiseks erinevuseks kaubanduspindadega elumajade ja multikultuursuse puudumine, samas palju tugevamad ootused rahule ja vaikusele kui kahes eelnimetatud maailmalinnas.

Aga mis on siis saanud 2011. aasta visioonit sellele piirkonnale viis aastat hiljem? «Rattad ning õues istuvad inimesed visioonipiltidel on pigem asendunud autode ja parkimispboleemidega. Kindlasti on siin oma osa Telliskivi loomelinnakul, mis täidab Kalamaja meelelahutusliku piirkonna rolli. Tavalistel tänavatel kulgeb aga tüüpiline Tallinna elupiirkonna igapäevarütm - autoga tööle ja samamoodi tagasi, seltsielu koduseinte vahel või mujal, sealhulgas loomelinnakus.

Kuidas võiks Kalamaja edasi turundada? Gentrifikatsioon on muutnud Kalamaja pigem keskklassi asumiks, kus nõudmised vaikusele, naabritele ja kvaliteetsele elukeskkonnale on väga kõrged. Hipster, loomeinimene või boheemlaslik kodanik aga elab aina enam kusagil mujal. Neist faktoritest sõltub uute majade kavandamine, parkimispboleemide lahendamine ning tegelikult ka mõistmine, kes sealseid elupindu kasutavad,» kirjutab Vähi.