Korteri- ja elamuturul on järelturg pöördunud langusesse

Tehingute arvu kasvu vedasid juunis ennekõike Tallinn, Tartu ja Tallinna lähiümbruses paiknevad vallad, kõikides piirkondades on korteritehingute kasvu soodustamas uute korteritega tehtavad tehingud. Järelturul ei ole sealjuures olulisi muutusi endiselt aset leidmas, tehinguaktiivsus on nõukogudeaegsetes paneelelamutes paiknevate korterite osas pigem langemas, sest pakkumiste arv on järjest vähenenud ning pakkumishinnad kasvanud.

Ostuaktiivsus on järjest enam kandunud Tallinna lähiümbrusesse

Eestis ilma Tallinnat arvestamata tehti juunis 1133 korteritehingut, mida oli 9,9% enam kui aasta tagasi. Mediaanhinna kasv püsis sealjuures teist kuud järjest ligi 40% juures, milleks kujunes 733 €/m2. Viimati võis sarnast tehingute arvu kasvu märgata tänavu aprillis ning möödunud aasta oktoobris, mil turgu on enim mõjutanud jällegi periooditi uute korteritega tehtavad suuremad plokktehingud Tallinna ümbruses. Tallinna lähiümbruses on turuaktiivsus kasvanud seetõttu, et linna siseselt on hinnad tõusnud ning suur osa ostjaskonnast on just madalamate hindade tõttu valmis siirduma ääre- ja eeslinna.

Lisaks, Tallinna linna siseselt on elamuturu pakkumiste arv järjepidevalt vähenenud üle kahe aasta, pakkumise struktuur on võrdlemisi kehv ning pakkumishinnad on kasvanud. Kehva elamuturu linnasisesese ülesehituse ning kõrgehinnaliste 4- ja rohkematoaliste uute korterite tõttu siirdutakse järjest enam Tallinna lähiümbrusesse, kus müüakse aktiivselt uusi ridaelamuid ennekõike Rae, Viimsi, Saue ja Harku vallas. Ehitustegevusega seotud sisendite hindade kallinemise tõttu on oodata ehitus- ja turuaktiivsuse edasist kasvamist Tallinna ümbruses ka lähitulevikus.

Väikelinnade korterituru kasvul on pidur peal

Tänavu juunis tehti Eestis ilma Harju-, Tartu- ja Pärnumaad arvestamata 516 korteritehingut, mida oli 3,2% vähem kui aasta tagasi. Vastavate piirkondade mediaanhinnaks kujunes 255 €/m2, mida oli aga 4,1% enam kui eelmise aasta juunis. Mujal Eestis moodustab oluliseima turuosa Ida-Virumaa korteriturg, mis ei ole aga senise kasvutsükli jooksul olulisi hinnakasvu trende veel näidanud, mistõttu ülejäänud Eesti korteriturg on statistiliselt vaadatuna võrdlemisi aeglase kasvuga. Väikelinnades nagu Rakveres, Viljandis, Kuressaares kui ka Pärnus on hinnakasv seevastu püsinud juba pikemat aega ligi 10% juures. Väikelinnade tehinguaktiivsus on aga juba varasemalt prognoositult pöördunud käesoleval aastal langusesse, sest turul on pakkumisi sarnase tehingute arvu säilitamiseks liialt vähe.

2018. aasta I pooles langes korteritehingute arv Rakveres 9,1%, Võrus 3,0%, Pärnus 5,5%, Viljandis 8,4% ning ka näiteks Kuressaares koguni 17% võrra. Ehituslikult vanemate paneelelamute korterite hinnakasv on sealjuures aga asunud mitmetes piirkondades taas 2017. aasta II poolest kiirenema, mille põhiliseks kaheks teguriks on pakkumiste vähesus ning kasvav elanikkonna sissetulek. Varasemad prognoosid kasvanud inflatsiooni ja vähenema asuva ostujõu taustal ei ole olulist vilja kandnud, turg on jätkanud võrdlemisi sarnaste kasvutrendidega ning vähemalt lühiajaliselt vaadatuna ei ole väikelinnades järsku hinnakasvu alanemist oodata.

Sarnaselt Tallinnale on ka Eesti väikelinnadest hulk korteriostjaid siirdunud odavamate hindade ning piirkonniti mitmekesisema pakkumise tõttu linna lähiümbruses paiknevatesse alevikesse, kus on aga ainuüksi mõne kvartali vältel samuti pakkumiste arv kiirelt vähenenud ning pakkumishinnad tugevalt kasvanud. Põhiline ostjaskonna segment on 25-35-aastased, kes peavad aga tihti madala laenuteenindamise võime või lihtsalt kehva pakkumise struktuuri tõttu siirduma üüriturule, kus on aga samuti hinnakasv püsimas omandituruga sarnaselt 10% juures. Vähem on märgata ostusoovi kasvu mahajäänud sotsiaalse- ja tehnilise taristuga linnalähedastes keskustes. Viimane on muidugi ainult positiivne, sest vastavad piirkonnad saaksid 2008. aastaga sarnaste sündmuste eskaleerudes kõige enam pihta nii hinnalanguse kui likviidsuse vähenemise osas.

Olenemata sellest, et korterite hinnad on üleriigiliselt kasvanud, jäävad need enamikes väikelinnades veel siiski täiesti uute korterelamute püstitamiseks madalaks. Vanemate hoonete rekonstrueerimist või eluhooneteks ümberehitamist on siiski juba märgata rohkemates piirkondades kui varasemalt ainult Kuressaares, Rakveres ja Viljandis. Väikelinnade kinnisvaraarendajate taust on üle-Eestiliselt suhteliselt ühtne, enamasti on tegemist Tallinnas või Soomes edukalt ehitusalase ettevõtlusega tegelevate isikutega, kes tunnevad oma kodulinna turgu ning omavad julgust ja kapitali väiksemamahuliste arendusprojektide läbiviimiseks. Kinnisvarabüroode poole pöördutakse sealjuures võrdlemisi vähe, enne projekti läbiviimist ei otsita tihti abi ei kinnisvara hindajatelt ega maakleritelt, väiksemad arendused viiakse sageli läbi ka ilma pangalaenu kaasamata.

Elamuturu edasist kasvu takistavad korterituruga sarnased tegurid

2017. aastal võis mitmetes piirkondades märgata korterituru järjepidevale kasvule järgnenud elamuturu tehinguaktiivsuse kasvu, mis asus aasta II pooles kiirenema. Tehingute arvu tugevat kasvu võis sealjuures esialgu täheldada ennekõike Tallinna linna lähiümbruses, mille järgselt on elamuturg aktiveerunud ka väiksemates Eesti keskustes. Kuna Eesti elamuturu moodustavad valdavas enamuses järelturu pakkumised ning senine ehitusaktiivsus on olnud küll kasvavas trendis kuid võrdlemisi madal, on tehinguaktiivsus 2018. aasta I poolel kogu Eesti elamuturul langusesse pöördunud. Esimese poolaasta vältel tehti Eestis 2251 hoonestatud elamumaa tehingut, mida oli 7,5% vähem kui aasta tagasi.

Erinevalt korteriturust on tehingute arvu langus tabanud ka Eesti suuremaid keskuseid, Harjumaal langes tehingute arv I poolaastal 11% ning Pärnumaal 13% võrra. Tartu maakonnas püsis elamuturg uusehitiste kasvanud müügi tõttu veel napilt 1,8%-lises kasvus. Turuaktiivsuse edasist kasvu takistavad sarnased tegurid nagu korteriturul, pakkumiste arv on vähenemas, pakkumise struktuur halvenemas ning pakkumishinnad kasvamas. Pakkumisel on suurel hulgal kehvas seisukorras elamuid, ostjaskond eelistab aga võimalusel ennekõike heas kuni väga heas seisukorras optimaalse suletud netopinnaga elamuid. Vastuvõtlike hindadega kvaliteetsete pakkumiste vähenemise kõrval on asunud turuaktiivsus kasvama ka hoonete osas, mis vajavad perspektiivis olulisi täiendavaid kulutusi. Likviidsus on paranenud nii suvilate kui ka maamajade osas, sest olemasoleva hoonestuse ümberehitamine alaliseks elamiseks on juba piirkonniti soodsam kui mõnevõrra kallima üksikelamu soetamine. Paralleelselt võib järjest enam märgata hoonestamata elamumaade müügiaktiivsuse kasvu.

Hinnakasv püsib lähitulevikus 4 - 7% vahemikus

Lähitulevikus jätkub nii korteri- kui elamuturul mõõduka hinnakasvu esinemine, mis jääb lähikvartalitel mõlema segmendi osas valdavalt 4 - 7% vahele, olles periooditi kiirem just väiksemates Eesti keskustes ning nende lähiümbruses. Enamikes piirkondades ühtib aastane hinnakasv piirkondliku nominaalse sissetuleku kasvutempoga. Madalamapalgalised tarbijad, kelle sissetulekud on kasvanud nii püsiva palgakasvu kui ka käesoleva aasta alguses läbi viidud tulumaksuga seotud reformide tõttu, jäävad enim toetama perioodil 1940 - 1990 ehitatud korterite hinnakasvu, mis on 2017. aasta II poolest mõnevõrra taas ajutiselt kiirenenud. Elamute järelturul tervikuna jäävad likviidsuse kasvu takistama jätkuvalt aktuaalsed probleemid juurdepääsuservituutide puudumise või tagantjärele seadustamist vajavate ehitustööde tõttu, mis takistavad varade soetamist eluasemelaenuga. Turuaktiivsuse üldine tipptase saavutati elamuturul tõenäoliselt II kvartali lõpus või saavutatakse III kvartali keskpaigas, mille järgselt asub nii pakkumiste kui tehingute arv hooajaliselt langema. Korteriturul võib seevastu tehingute arvu jätkuvat kasvamist märgata nii III kui ka tõenäoliselt sarnaselt varasematele aastatele IV kvartali jooksul.

Mihkel Eliste

Arco Vara Kinnisvarabüroo analüütik

Allikas city24.ee